Allan

Tervist. Oleks vaja tagastange plastiku nurka käivat kruvi 1-2tk. Varuosakood 51128100420.

Mulle tundub, et nad kõik on BMW originaalveljed, aga lihtsalt erinevatelt tootjatelt. Üheks siis BBS ja teiseks F.P.S. Kõigil on iseenesest BMW kirjad ja varuosanumbrid peal ning mõõdud samad, nii et peaksid kõik alla sobima ja kõigile samad kapslid ka minema. Võib-olla lisaks tootjale erinevus aastates ka. Eks kui tahta peeneks ajada seda asja, siis saaks näiteks ühele jooksule varuratta ka täpselt sama keskosaga otsida ja teisele teise jne, aga sisulist vahet ei tohiks olla ning BMW originaalid oleks nad justkui kõik. Huvitav, et KBA number ka erinev peal. Eks muidugi erinevad tootjad, tooted ja natuke erinev kuju ka, vast Kraftfahrt Bundesamti jaoks oli tarvis eraldi arvele võtta Saksakeelset juttu, kus sama teemat mainitud veidike: https://www.e30.de/fotostory/f02110/f02110.htm https://3er-foren.de/showthread.php?tid=19521

Otsustasin, et auto tuleb veel sama aasta jooksul korda saada, nii et sõitsin järgmisel päeval otse Tartusse garaaži, kuhu ta minust jäi. Õnnestus leida aeg keretöödega tegeleva ettevõtte juures, kes isal viimase auto suht hästi üle värvisid, ning mõned nädalad hiljem võtsin mõned detailid küljest ja auto läks töösse. Järjekordselt kiitsin lahti võttes rullika lihtsust. Näiteks W126 Mercedese pagassi osandamine ei käi üldse nii muretult ja väheste detailidega. Lisaks oli hea autot lahti võtta, sest kõik liited tegid koostööd ja igalt poolt tuli alt ilus puhas plekk välja, võibolla tehase vaha pealekauba. Kasvõi näiteks tagatulede osas olin tükk aega imestanud, et miks mul vett pagassi ei saja. Kõik tuttavad ütlesid, et peaks sadama, aga näe lahti võttes tuli välja, et tihendid olid jumala korralikud ja üldse oli alt sümpaatne vaatepilt. Ainult numbritulede kruvidel olid pead roostes, nii et lahti saamiseks kulus veidi kauem aega. Aga tuled ise on samas üllatavalt korralikud. Näiteks kui mu E46 Saksast tuli, siis olid tollel samasugused värske ja läbipaistva plastikuga, aga pärast kolme Eesti talve ei ole enam nii roosiline. Huvitav, et rulkal on nad 34 aastat niigi korralikuna säilinud. Eks vähe sõitnud ja korralikel teedel. Keretöödega võib rahule jääda. Ma põdesin, et kere allosas oleva kivikaitse struktuur jääb ilgelt rõve ja värv mööda jne, aga tegelikult sai nii, et ei olegi halb peale vaadata ja muidu ka on tagaosa endiselt sümpaatne ja ilus. Kusjuures veel sai korra tagasi viidud, sest natuke oli plekis kumerust näha ning mehed tegid ilusti ümber. Kuna tagapõll tahtis niikuinii natuke ravi, sai see koht ka ära tehtud ja pagassi oli juba varem värvitud, nii et tegelikult on pleki osas tagapaneelist peamiselt kahju. Too oli veel originaalvärvi all ilmselt. Enne avariid tehtud piltidelt on tagapõlle ravi vajanud koht ilusti näha. Suuremaks probleemiks kujunes tagastange, mis ka kannatada sai. Nimelt polnud mul tuuningut plaanis, nii et asemele oli tarvis leida teine viisakas ja värvimata stange. Saatsin isa Eixi juurde, kus nad leidsid kokku korraliku tala, korraliku naha ning korraliku liistu stange peale. Stange dekomplekteerimise ning uuesti kokku ladumisega palusin jälle isal tegeleda, sest ise käisin Tallinnas koolis ning ei sattunud piisavalt lõuna poole. Keremeestel oli aga stanget tarvis, et külge proovida ja kontrollida, kuidas istub. Ei saa jätta mainimata, et Eesti kliimas otsa saanud autod on ikka õnnetud küll. Stangekinnitused oli tarvis ümber tõsta, et minu enda originaalid mulle alles jääksid. Ilmnes, et varuosa küljes olevad olid nii ussitanud, et irdusid ainult rellaka kaasabil. Minu omad sai ilusti lahti ja tagasi kinni keerata. Isa avastas, et minu originaalstanget oli juba värvitud. Oleks teadnud, oleks võinud uuesti üle võõbata ja raha säästa. Vähem võimlemist ka. Pärast keretöid tuli mõned uued kinnitusvahendid tellida ja sai enamjaolt tagasi kokku pandud. Ainult numbritulede kruvid jäid tellimata. Minu meelest sai täitsa kena. Praegu on veel pagassist vaja mõlk välja ajada ja auto lõpuni kokku tagasi panna. Loodetavasti saab uuel hooajal uuesti teele, kuigi pigem suve lõpu poole. Nimelt olen ise mõnda aega Saksas ära, aga õnneks pole palju tööd jäänud. Sellisena ta praegu seisma jäi. Kui tagasi jõuan, saab see aasta veel kindlalt sõita ka. Seniks aga ilusat algavat vanatehnikahooaega ja kohtumiseni.

Eks nende internetiõpetustega on nii, et üks ütleb üht ja teine teist. Mõni arvab, et nõnda lõhub diffri ära, teine ütleb et tagasilla. Samas on grafomaanid sedagi öelnud, et krokodillidega ei või enda auto pealt teist käivitada ja palju muud, nii et arvasin isegi, et tõenäoliselt on pohlad. Rehvimehed proovisid algul sillatala kinnitustest ka tõsta, aga diffrist oli nende jaoks mugavam või kiirem või midagi. Tublid vastutulelikud mehed olid isegi kui kliendina kõrval õpetasin, kuidas tööd teha. Tulevikus eelistaksin ise ka siiski sillatala varianti kasutada.

Tervist Vahepeal on jälle saanud natuke autot remontida ja omajagu sõita. Vanatehnika osas hakkas minu jaoks liikumine aprillis, kui sain sünnipäevaks uue veepumba. Rulka jaoks algas hooaeg aga 6. mail, mil sai auto garaažist välja aetud ning otsejoones mindud siduri töösilindrit tellima. Õnneks oli vahepeal sidur normaalselt lahutama hakanud ning kannatas kerge lekkega ringi kärutada küll. Nädal aega hiljem keerasin uue tüki külge ja kui auto juba garaažis oli, sai veepump ka külge pandud. Vana küll ei lekkinud, aga tuntav lõtk oli sees. Otsustasime, et veel kannatab M40 ka sõita ja mersu diisel jäi konksu otsa. Samal päeval jõudsin ülevaatusele, kus tehti märkus kinni keeramata jäänud akujuhtme, kulunud tagasillatala pukside ning esimeste õõtshoobade tagumiste pukside kohta, kuid ülevaatuse läbimist see õnneks ei mõjutanud. Leppisin tuttava remonditöökojaga sillaremondiks aja kokku ning kõik võinuks muretult lõppeda, kuid vahepeal olen tänu sellele foorumile teadmisi juurde saanud ning hakkasin auto tõstmise pärast põdema. Teatavasti ei või rullnokka tehase tungikohtadest ega karpidest tõsta. Kaevasin välja kõik vanad foorumiteemad, kus sellest juttu oli, laadisin alla kõik teemakohased pildid, küsisin teadjamatelt tuttavatelt ning ei saanud mõned ööd magada, sest põdesin et minu pärast läheb see auto nüüd punnis karpidega raipeks. Õnneks olid töökojas teadjad mehed, kes kuulasid rahulikult mu mured ära, isegi teadsid, et neid autosid lihtsalt karpidest ei tõsteta, ning lõikasid puuklotsid, millega raskus normaalselt jaotada. Tulemuseks vaiksem pehmem ja meeldivam sõidukogemus ning endiselt sirged karbid. Sellega said remondid tehtud ning jäi üle vaid ringi kärutada.Sai sõpradega mitmeid unetuid öid veedetud Tallinna linna avastades, käisime hetkeemotsiooni ajel Lääne-Virumaal päikesetõusu vaatamas, nautisime maalilisi Lõuna-Eesti teid, sain elus esimest korda praami peale sõita ning lihtsalt igapäevaselt poes käia ja asju ajada. Saaremaa reisil õnnestus mingi sodi rehvi sisse korjata. Vaatasin üks hommik, et rehv kuidagi töss ja oligi 0,8 ainult sees. Õnneks sai kiirelt nööri sisse ja sõit võis jätkuda. Tegelt ma ei tea, et kas diffrist tohib tõsta või mitte, aga karpidest ei tahtnud ka lasta. Diffri saab uue osta, eksole. Uuel hooajal peaks korralikud rehvid ka taha vaatama. Suvi möödus aga üldiselt kiiresti ning võinuks sügiselgi sõita, aga paraku juhtus päev enne taasiseseisvumise aastapäeva nii, et suutsin autoga parklas posti tagurdada. Väga loll juhus ja väga loll tunne oli.

Tervist Sooviks osta korralikku FL tagastanget. Eelistaks Tartu kandis. Edit: Sain

Pesulas sain ära käidud ja tahtsin veel viimastel plusskraadidega kuivadel päevadel korra käia ja rehvirõhud paika panna. Läks natuke teisiti. Autot garaažikohalt välja ajades panin tähele, et sidur peaaegu ei lahutanud enam. Eks on mingi silinder või midagi läbi. Idee mittetoimiva siduriga auto tagasi garaaži kõrgeimale korrusele ajamisest ei tundunud aga üldse ahvatlev, nii et praegu jäi ta välja ajamata ja selle aasta viimane sõit viis täpselt nii kaugele kui pildilt näha võib. Seega tõmban selle aasta hooajale joone alla, soovin rahulikku talve ja kohtumiseni kevadel!

2020 novembri lõpus õnnestus lõpuks load saada, aga ilmad olid juba liiga halvad, et rullnokaga sõita. Õnneks oli novembri alguses õnnestunud üks E46 osta, nii et sai sellega talv otsa ringi kärutatud. Selle aasta kevadel heade ilmade saabudes oli aga lõpuks sobiv aeg 320i garaaži panna ja 316i välja võtta ning saada lõpuks päriselt enda esimese autoga sõita. Kuidas oli? Alguses oli tore. Siiamaani on tore. Iga kord kui selle autoga sõidan, on suu kõrvuni. Nii hea kerge, reibas ja lihtne sõita ja tänu kitsastele piilaritele näeb hästi välja ka. Aga emotsioon, mida see auto pakub, ei tule ainult sõitmise lihtsusest. Kõndida auto juurde, tõmmata välja antenn, keerata lahti juhiuks, autosse istumise järel avada kahe sõrmega kõrvalistuja uks, et teisel pool autot oodanud sõbrad ka sisse saaks, käivitada kõik neli silindrit, keerata juhipoolne aken alla, vändata lahti katuse luuk ning rämeda palavuse ja lõõskava päikese käes aknad lahti, katuseluuk lahti ja Vennaskonna kassett tuulemürast üle mängimas randa või peole või kuhu iganes minna on nii äge, et ei oska seda kirjeldada. Oleks neid hetki vaid rohkem. Aga kus siis käidud sai? Välismaale ei jõudnud, aga Eestiski oli tegevust piisavalt. Esimene sõit viis pesulasse ning pärast seda maale vanavanemate juurde. Kõige rohkem käisingi sel suvel vanavanemate juures ning hea meelega käinuks ainuüksi teekonna pärast mitu korda päevas. Paar nädalat oli E46 remondis, nii et kasutasin rullikat igapäevaselt ja iga ilmaga, aga muidu üritasin pigem ainult kuivaga sõita. Muidugi oli hiljem heade ilmade korral auto veel mitu päeva järjest kasutuses. Lisaks maal käimisele ja igapäevastele toimetustele jäin näiteks ühel neljapäeval parklas teiste autohuvilistega paariks tunniks juttu ajama. Sai käidud korra 30-kraadises kuumuses kooli lõpetamas ja pärast loomulikult lõpupeol ka. Ühel öösel otsisime sõpradega Peipsi ääres kohta, kust ilusti päikesetõusu näeks ja käisime tagasiteel ette teatamata kell 5 hommikul veel ühe sõbra juurest läbi. Kohalike E30-huviliste kogunemisel tuli ka kohal olla. Siinkohal pean tõestuse teistelt laenama, sest ei teinud kohapeal ühtegi pilti. Ja loomulikult sai erinevatel sõpradel ja sugulastel külas käidud. Mõned nädalad võis autot Tallinna vahel näha kuni eelmisel nädalavahetusel Tartus käisin ja pere hobiautod garaažis ära paigutasime. Rullnokk teeb sellel aastal veel kindlasti ühe sõidu pesulasse ja võib-olla käin veel kusagil viimaseid ilusaid ilmasid nautimas, aga suvine vanatehnikahooaeg hakkab vaikselt koomale tõmbama.

Tervist Ei, keegi pole vahepeal rullnokka hiigelhinnaga tahtnud ning ma pole ka piisavalt mõistlikuks inimeseks hakanud, et ägedatest autodest loobuda. Lihtsalt natuke aega ei tegelenud autoga ja hiljem ei viitsinud kirjutada. Aga auto on tegelikult ilusti alles ja sõidab kenasti. Paslik oleks siiski vist loogilises ajalises järjestuses rääkida, et mis vahepeal toimus või ei toimunud. Pildimaterjaliga on küll kehvasti, aga 2018. aasta sügisel sai taas armatuur ära vahetatud. Too, mis eelmine kord sisse sai tõstetud, oli küll samuti mõradeta, aga kuna oli auto küljes olemise asemel garaažis vedelenud, olid nurgad ära pekstud ja koledad. Tegelikult kui vaatama hakata, siis ei jäänud liiga hea mulje. Seekord sai päris hea. Vaid paar defekti, mis üldse ei häiri. Ainus töö käigus tehtud pilt on sellest, et soojendusreste ümber tõstes panin tähele tootmiskuupäevaga kleepsu ning hakkasin mõtlema, et tänaseks on terve see auto pärit riigist, mida enam pole, ja mõeldud maailmale, mida enam pole. Ainult mineviku vari. 2019. aasta alguses said vahetatud jagajakaas koos rootoriga ning küünlajuhtmed. Kaas ja rootor olid nii koledad, et isa arvates poleks tema Mercedesed enam ammu nendega üldse käinud. Mootori töö läks paremaks küll, aga minu jaoks oli huvitavam hoopis see, et vanad detailid olid plastiku sisse valatud märgete kohaselt justkui 88. aasta 14. kuul ehk ilmselt siis tegelikult 1989 veebruaris toodetud originaaldetailid. Ulme. Lausa veidi kahju oli ära vahetada. Samuti sai 2019 ostetud uus käigukanginupp, aga see jäi paraku külge panemata, sest vahepeal on detaili muudetud ning uus nupp on hoopis teistsugune. See vana mõrase skeemiga tegelikult ei häiri nii väga ja on ka väike osa selle auto ajaloost. Las ta siis esialgu olla. 2019. ja 2020. aastal see auto põhimõtteliselt ei sõitnudki. 2019 sai ainult ühe garaaži juurest teise juurde viidud ja 2020 oktoobris käisin ükspäev ülevaatusel ning lasin tolmu maha pesta. Enamiku ajast seisis rullnokk aga sama koha peal, samas kui ümbritsevas keskkonnas toimusid muutused ja oli näha erinevaid teisi hobiautosid. No ja paar korda sai käidud ühte rehvi täis pumpamas. Rohkem ei meenu, et midagi neil aastatel toimunud oleks. Järgmises postituses on lootust juba tänasesse jõuda, aga seniks üks meeleolupilt ja soovin head õhtut.

Tervist On jäänud vedelema kaks spidokat, 85 aasta VDO ja 89 aasta Motometer. Mõlemad peaks R4 pealt olema. Edit: 89 aasta plokk müüdud Motometeril on üks mingi mutter puudu ja keegi on markeriga täpid peale teinud mõnele kruvile. Mina ei hakanud igaks juhuks lahti võtma. VDO võtsin paar aastat tagasi ilmaasjata lahti, aga ei vaadanud, mis seis seal sees on akude ja trükiplaatidega. Muidu tundub komplektne. Motometer: Ei taha hakata kontrollimiseks spidokaid või enda autot lahti kiskuma, aga on tõenäoline, et mõlemad on tüüpilises seisukorras ehk täielikult ei toimi. On ka võimalik, et töötavad, aga ei maksa liialt loota. Äkki kõlbavad varuosadeks või annab veel päästa. Raha sooviks hetkel 40€/tk. Asuvad Tartus. Ühendust võib võtta foorumi kaudu. Satun siia tihti. Parimate soovidega Allan

Üks variant oleks kuulutustel silma peal hoida ning jupihaaval istme või terve salongi materjal kasutatud tükkidest kokku koguda. Vana riidega on aga see probleem, et UV on juba jõudnud tööd teha ja ka vahetatud riie ei pruugi eriti kaua kesta. Minu autol said 2016. aastal esiistmed õmmeldud ning kuigi ei ole palju sõidetud, on juhiistme seljatugi jälle narmendama hakanud. Raha eest saaks ilmselt uut riiet ka osta. Natukese otsimise tulemusel leidsin näiteks sellise lehekülje: https://www.oldtimer-textiles.de/polstermaterial/audi-neu/bmw-neu-1/. Pidin ise küll pettuma, sest r4 mustriga Anthrazit riiet kirjas pole, kuid sealt nimekirjast Velour Diagonal Hellgrau paistab sinu istmeriide moodi olevat. Võib-olla on ta tänaseks otsas, aga ehk tasub küsida. Iseasi, kui palju raha tahetakse. Uue riidega on see võimalus ka, et kui ainult juhiiste teha, võib ta teist värvi jääda, sest uus riie pole ära pleekinud. Mis õmblemisse puutub, siis enda esiistmed lasin Tartus Christonis teha ning jäin tulemusega rahule. Teadjamad ehk leiaksid mingeid möödalaskmisi, aga minule paistab originaaliga äravahetamiseni sarnane.

Ahoi! Tükk aega on teemas vaikus olnud, kuid see ei tähenda, et midagi toimunud poleks, lihtsalt pole kirjatuhinat peal käinud. Viimati jäi jutt katki sealt, et armatuur oli just sisse saanud ning lähipäevil pidi spidokas remonti viidama. See sai ka tehtud ning elektrik lahendas esmalt ära krabiseva raadio probleemi, tilgutas mingit õli potentsiomeetri vahele, ja tegi enamjaolt ka spidoploki korda. Ainult tahhomeetrit ei saanud, pidavat olema raske nähtavaid osi vigastamata lahti võtta. Õnneks jõudis isa juba vahepeal MZ Autost mingi spidoploki tuua, mis minu autole oli küll täiesti vale, aga sain isegi seda teooriat testida ning järeldasin, et elektrikul on õigus. Kui kõik muu jääb terveks, tuleb kruvilt ikka must värv maha. Vahepeal sai järjekordselt väisatud E30 kokkutulekut, kus vestlesin põgusalt kasutajatega sepik ja Midaasja ning sain kasutaja buumer käest spidoploki. Hiljem lükkasin enda plokil koodipulga korralikult sisse ning nüüd on ta justkui töötanud, seega polnudki toda tarvis, aga hea ikka, et tagavara võtta on. Paraku pidime kokkutulekult taas varem ära kiirustama, sel korral pereliikme sünnipäeva tähistama. Samuti sain tol päeval elus esimest korda päriselt enda autoga sõita. Äge. Tagantjärele vaadates paistab, et lamisesin ehk seetõttu tol päeval tibake liiga palju, aga loodan, et vast sepik ja Midaasja annavad andeks. Pilt tolle päeva õhtust. No paneb ikka tagasi vaatama küll. Mingil hetkel sai vahetatud hammasrihm ja termostaat, kusjuures hammasrihma vahetust sain põhimõtteliselt kaks korda teha, sest esimesel korral tunde järgi pingutades sai ilmselt liiga pingule ja hakkas kõrisema. Teisel korral sai seda kuuskandi, 85mm ja 2kg meetodit kasutatud ning ei kõrisenud enam. Vähemalt oli ilus ilm, õues hea töötada. Ahjaa, vot nii oli veepumba rihmaratas kinnitatud. Hea, et lahti sai võetud. Lisaks külastasime terve perega üritust Youngtimer Camp 2018, mis oli vaatamata 30+ kraadisele kuumale ning rullnokas konditsioneeri puudumisele täitsa tore. Äkki oli kasutajaga Max. tegemist, kelle pildid Oore kokkutulekust olid nii ägedad, et otsisin minagi sahtlist seebikarbi välja ning üritasin üritust jäädvustada. Midagi tuli isegi välja, aga paraku ei ole pilte arvutisse skänninud, seega tuleb jällegi leppida telefoniga tehtud kujutisega. Hiljem oli auto taas minu isa käes igapäevakasutuses "kalla ja talla" režiimis ning midagi märkimisväärset ei juhtunud. Nokats pleekis lihtsalt aknalaua peal ära. Vot, filipiinide kvaliteet. Ei pea 3 kuudki päikse käes vastu. Paar jäädvustust igapäevakasutusest. Peaks ehk kunagi mingi normaalsema kaameraga pildid tegema, need telefoni omad mitte ei meeldi. Peale seda läks auto taas talveunne, kuid seegi ei tähenda, et ma täiesti tegevusetult oleks istunud. Nimelt juhtus hea tuttava tuttaval üks armatuur üle olema, aga sellest juba järgmises osas.

Eks ta ole jah. Esimene auto ja esimene kord niigi mahukas töö ette võtta. Olen veendunud, et järgmisel korral läheb poole vähem aega, aga paari tunni tööna seda küll ette ei oska kujutada. Vähemalt mitte endale tehes. Igal juhul täheldasin, et kõige raskem osa ongi armatuuri füüsiline välja ja sisse tõstmine, sest kõik muu näib teoreetiliselt veel tehtav ka ilma midagi äestamata, aga ilma jõuta üle roolisamba va raibe ei lähe lihtsalt. Eks targemad kohe teavad öelda, mis selles osas tegemata jätsin või valesti tegin. Õnneks oli uus armatuur juba välja võttes täpselt sellest kohast lömmi surutud, seega seekord minupoolseid kahjustusi ei lisandunud. Aga nüüd lühidalt protsessist endast. Esimesena tuli loomulikult armatuur välja võtta, mis sai raskustega ka tehtud, sealjuures õnnestus lisana varasematele defektidele vana armatuuri vasak nurk ka p***e keerata. Muidu oli hea teraapiline tegevus, rullnokk on õnneks nii vana auto, et terve armatuuri peale leidus kaks detaili, mida kruvikaga lahti peab kangutama. Ülejäänud jupid käisid kõik kruvide, poltide või tüüblitega. Armatuur väljas, oli plaan uus kohe sisse tõsta, aga päris nii ikka ei läinud. Soojendustorude üleminekukohas oli poroloonteip, tihendiks või nii, ainult et sellega oli probleem: poroloon oli mõnevõrra lagunenud, nii et seda pidi peoga välja tõstma. Niisis jäi mõningane paus sisse, sest UM-il läks uue porolooni kohaletoimetamisega paar nädalat aega. Kahjuks seekord vanast detailist pilti ei saanud teha, pühkisin puruhunniku põrandalt enne kokku. Natuke enne porolooni jõudsid ka uued kõlarid kohale. Siinkohal tänud Tom90-le info eest. Loodetavasti kui kusagilt korras raadio saan või vana korda lasen teha, saab võimalikuks ka ilma raginata muusika kuulamine, aga ka praegu on juba raginat natuke vähem. Armatuur väljas, tõstsin vanalt kõik juhtmed ja soojendustorud uuele ringi ning edasi oli vaid vaja kõik tagasi kokku laduda, mis oli üldjoontes lihtne ja läks ka palju kiiremini, iga külge pandud jupiga motivatsioon vaid kasvas ja muresid polnud, seega oli vaja ise endale neid tekitada. Juhtmeid ümber tõstes oli ühel hetkel kindalaeka valgustuse lüliti laiali lennanud. Egas midagi, korjasin vedru põrandalt üles ja panin omast arust lüliti kokku tagasi, aga kui saabus kätte aeg testida kas kõik töötab, avastasin, et kindalaeka valgustus ei põle. Tegin endale selgeks, et lülitist oli ka seib välja lennanud, mida siis umbes 10 minutit garaažipõrandalt taga otsisin. Panin lüliti uuesti kokku, ei töötanud, panin teise klemmi ka külge, mille kuhugi armatuurisügavustesse olin unustanud, panin lüliti uuesti kokku, ei töötanud, panin lüliti juhtmed kokku, ei töötanud, panin pirni otse aku pealt tööle, töötas. Siirdusin internetiavarustesse, kust leidsin, et kindalaeka valgustus ei põlegi, kui süüde sees pole. Olin selleks hetkeks juba pool tundi kulutanud, sestap olin ka tiba häiritud. Igal juhul, kokku ta sai ja hea oli kohe vaadata, aga kunagi tuleb vast ikka korralikum armatuur otsida. Praegu sai küll kindlasti parem kui varem, aga ikka on kohati kriimud ja kahjustused peal. Üks eriti udune pilt lõpptulemusest ka. Esialgu veel spidoka ümber olevaid plastikuid kokku ei pannud, sest see peksab aegajalt segast ja oleks vaja kevadel korda teha ning ei taha liiga palju neid plastikuid lahti kangutada. Niimoodi ta seal garaažis nüüd kevadet ootab. Lõppu lisan veel suviseid meenutusi, mis kõvakettasügavustest välja õnnestus kaevata.

Ebapopulaarne embleem peaks minu teada tavaolukorras esinema. Erandiks on juhud, mil on tellitud varustuse rida "Modellschriftzug entfall" või inglise keeles "Deleted, model lettering". Muidugi leidub kindlasti veel variante, mil taga kirja pole, millest mina midagi ei tea.

Vahepeal suurt midagi tehtud pole ning algse plaani kohaselt oleks pidanud järgmine postitus tulema alles kevadel, kuid näib et saab paari lõigu jagu materjali kokku küll. Nagu ma teema esimeses postituses mainisin, oli auto armatuurlauas suur mõra, kohati umbes cm lai ning samuti oli selle varjamiseks mingi seinanätsulaadse asjaga sinna tiigrikihv ja muud sarnased kulinad peale kinnitatud. Selle tiigrikihva kiskusin maha, kuid "seinanäts" jäi endiselt prakku. Õnneks suudeti see pesus ära võtta, kuid kahjuks oli üks "seinanätsu" tükk nii tugevasti kinni, et koos sellega irdus armatuurlauast ka tükk vinüüli. Enne kokkutulekut ajas isa prao mingit mastiksisarnast toodet täis, kuid vaatepilt jäi ikka üsna kole ning iga kord autos istudes või sellest mööda kõndides riivas just armatuur silma. Pildil siis pragu enne täitmist ning võib näha ka kohta, kust vinüül maha tuli. Kõigepealt sai üks armatuur MZ Autost mõistliku hinnaga toodud, kuid juba ostes oli näha, et seal oli paar defekti ja nurgad olid kohati kriimulised ja ära pekstud. Juurdlesin tükk aega ning jõudsin järeldusele, et kuigi väga viga polegi, ei ole vahetamise vaev seda väärt ning jäin paremaid variante ootama. 11. novembril sirvisin foorumit kui märkasin, et kasutaja nugis oli tund varem teinud postituse, kus pakkus väidetavalt korralikku armatuuri, mille ainsaks puuduseks pidavat olema roostes kinnitused. Läksime isaga kohale, järeldasime et jutt vastab tõele ning tõime ära. Seejärel kolisime rullika teise garaaži, kus laes valgustus ka on. Enne kui jõudsin tegevusse astuda, tulid jõulud vahele ning parem oligi, sest ka auto sai väikse kingi uue lõdviku näol, mis ühe otsaga tühikäigumootori külge kinnitub. Vanal oli ots lõhki. Kuigi pidin hakkama armatuuri välja võtma, läks teisiti ning esimesena jäi näppu hoopis juhipoolne kõlar, mis mulle tükk aega oma plärinaga närvidele oli käinud. Magneti külge kinnitus märkimisväärne kogus roostepuru, aga kõlari taga olevas augus polnud mingit roostet näha. Kust ta sinna tulla võis? See selleks, kui kellegil on pakkuda kahte töötavat originaal esikõlarit, parameetriteks 25W ja 4Ω, oleksin inimliku hinna puhul huvitatud. Peale kõlarit hakkasin armatuurlauda välja võtma. Kahe umbes neljatunnise garaaživisiidi järel olen jõudnud nii kaugele, et vaja on veel ära võtta raadio ja seal ümber olevad jupid. Üks pilt ka, mis mingi hetk tehtud sai. Samuti said uue armatuuri kinnitused roostesurmaga üle tõmmatud. Edasi juba siis, kui jälle midagi tehtud on ja head vana aasta lõppu.

Ega su enda autol ka viga pole . Pilt on tõesti Nemmi platsil tehtud. Tegelikult on tegemist müügipildiga ning seetõttu on mul natuke piinlik ka, kuid otsustasin selle sellest hoolimata üles panna, sest müügipildid on ainsad, mis vähe korralikuma kaameraga tehtud.

Käesoleva postituse peamiseks teemaks näib olevat sõna "ratsionaliseerimine". Kokkutulekule järgnenud nädalal käisime isaga UM-is, kust sai tellitud uus lõdvik ning Forssis lootusega saada odavalt uus radikas. Esialgseks radika hinnaks kujunes 72€. Arvasin, et kõige hullem polegi ning tellisime ära. Paari päeva pärast saime selle kätte ning läksime kohe garaaži kontrollima, kas kõik ikka õige sai. Saigi, kõik plastikud olid õige kujuga, vollade kinnitused õigetel kohtadel ja kõik maru hea...aga radikas ise oli umbes 5cm liiga lai. Ma ei kujuta ausalt öeldes isegi ette, miks ja kuidas jõuti järeldusele, et laiemat radikat valmistada on parem idee. Ehk on r6 radikas selline ning ühte laiust odavam toota? Krt teab. Naasime radikas näpus Forssi, kus öeldi, et ainus tootja, mis õige laiusega radikaid toodab on Nissens ning et see läheb juba 107€ maksma. Tellisime ära. Saanud järjekordse paki kätte, läksime taas garaaži, kus kontrollisime jällegi plastikuid, kinnitusi ning laiust ja jõudsime järeldusele, et kannatab külge panna. Ühel ilusal suveõhtul külastasime taas vanavanemaid ning vahetasime nii radika kui volla ära. Seegi aga ei kulgenud vahejuhtumiteta, sest ratsionaliseerijad olid taas kavalad olnud. Nimelt olid vanal radikal ülemise serva peal plekist kõrvad, mille vahele oli võimalik ülemine plastik kinnitada. Uuel tootel neid aga ei olnud ning säästlikuma disaini järgi jäi ülemine serv korralikult loksuma. Lahenduseks sai suvalise plekist riba õigesse kujusse painutamine ning seejärel plastiku ja radika serva vahele surumine, kus see plastikut pinge all hoiab ning loksumist takistab. Pole just kõige elegantsem lahendus, aga ajab asja ära ning põhimõte on sama, mis plekkkõrval. Peale seda oli auto taas igapäevases kasutuses ning korra sai ka Võrumaal vanaisa venna juures käidud, kust tagasi sõites Midaasja tõepoolest meid nägema juhtus. Peale kindlustuse läbi saamist sai rullikas järjekordselt garaaži talveunne viidud. Sellel aastal ilmselt enam kindlustust ei hakka tegema, seega võib konkreetset eksemplari jälle tänavatel näha järgmisel aastal, mil ka mina juba loodetavasti sellega sõita võin. Soovin teile lühikest talve ja jaksu enda autodega tegelemiseks ning lisan ka paar pilti, mis selle aasta jooksul tehtud sai.

Kõik vajalikud tööd tehtud, seisis auto enne kokkutulekut peamiselt garaažis, sest üritasin vältida äsjapestud mootoriruumi ja põhjaaluse määrdumist. Plaan oli hommikul garaažist auto võtta, rahulikult hommikusööki ja kütust osta, pesulas käia ning seejärel kogunemispunkti minna. Auto aga nii ei arvanud. Jõudnud garaaži, kontrollis isa jahutusvedeliku taset ning oli üllatunud, nähes kui palju peale peab valama. Lootsime parimat ning suundusime poodi, millest tulles märkasime minu auto parkimiskoha all märkimisväärset loiku. Taas otsustasime olukorda ignoreerida ning suundusime lähedalasuvasse Tartu Terminali kütust võtma. Tanklas kontrollis mu isa jälle jahutusvedeliku taset ning märkas, et radikaga ühenduva lõdviku vahelt tuleb suure survega katkematu jahutusvedeliku nire. Lähemal uurimisel selgus, et radika plastik on nii rabe, et seda saab ilma vaevata küljest murda ning lõdvik on lootusetult deformeerunud. Probleemi lahendas mu isa, laenates tanklatöötajalt tanklas toidu valmistamisel kasutatavat nuga ning nüsides sellega lõdviku deformeerunud osa lühemaks ja ka radika plastikut vähem koonjaks, mille järel sai lõdviku tagasi otsa panna ja kinni tõmmata. Enne noa saamist küsis ta veel teenindajalt, kas talle noa paratamatu määrdumine sobib. Väideti lahkelt, et pole midagi, aga kui töötaja oleks teadnud, et plaanis on hakata sellega plastikut jms lõikama, ei oleks ta vast nuga andnud. Peale seda lühikest vahepeatust käisime pesulas ning seejärel põikasime läbi Forssist lootusega uut radikat saada, kuid kahjuks oli asutus sellel laupäeval suletud. Sealt läksime kogunemispunkti Bauhofi parklas, kus isa liimis möödaminnes UM-ist tellitud kapoti mürasummutuse ka ära ning jäime autosid vaatama. Lühikese aja möödudes saabus parklasse mõningaid väga ilusaid autosid nagu must Touring, Baur kabrio ning Midaasja 316i. Enne kolonni väljumist jõudsime paarile inimesele oma probleemi tutvustada ning väita, et Valgasse me ei jõua, kuid peale kõne minu vanaisale, saime teada, et ta on parasjagu Saksamaalt Eestisse sõitmas ning saaks teelejäämise korral auto tagasi Tartusse vedada. Otsustasime riskida ning asusime kolonni lõpus teele. Sõit oli võrdlemisi sündmustevaene kui välja arvata peatus tiheda liiklusega maantee ääres, kus veokid pidevalt autode rivist mööda sõitsid ning nende taga sõitnud autod viimasel hetkel kõrvale tõmmata märkasid. Lisaks kiikasime igaks juhuks kogu aeg närviliselt temperatuuri näidikut. Valgasse jõudes oli isa tõsiselt üllatunud, nähes kui palju autosid kokku oli tulnud. Mõned pildid Valgast. Kokkutuleku korraldusliku poole pealt oli minu arvates kõik väga hästi. Üritus ise meenutas natuke Eesti Volga Seltsi algusaastaid, kuid sellel pole midagi pistmist korraldajate, vaid pigem E30 vanuse ning hinnaga. Praegu on veel nii odavaid (sõidukorras) rullnokkasid, et inimestel on südant nendega ka talvel sõita ning kuigi käesoleval aastal hakkavad esimese otsa E30-d musta numbri jaoks kvalifitseeruma, peetakse seda mõnikord endiselt päris autoks, mistõttu oli ilusate autode vahele ka paar nähtavalt talvekasutuses viibivat/viibinud masinat juhtunud. Teine asi, mis natuke silma riivas oli "tuuning". Mul pole mitte midagi tuuningu vastu ning olgu see tehtud mõne kuulsa firma või tavalise inimese poolt, oskan ma sellest lugu pidada. Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et "kindla kontseptsiooni puudumisel on originaal parim valik". Kuigi toonklaasi üllataval kombel eriti näha polnud, oli näitena kontseptsiooni puudumisest vähemalt 2 autot, millel olid ilma mingi ideeta suvalised ja mittemidagiütlevad veljed alla pandud ning selle ainsaks põhjuseks tundus olevat asjaolu, et veljed pole vähemalt originaalid. Sellest ka jutumärgid tuuningu ümber. Ürituse juurde tagasi pöördudes kiidan korraldajaid ja püüan järgmisel aastal kauemaks jääda. Valgast koju sõit kulges samuti närviliselt temperatuuri näidikut jälgides, kuid sel korral oli tunne veidi kindlam, sest siis sõitis juba "turvaauto" sabas.

Sellel aastal pääses rullikas esimest korda õue juba märtsis, kui juhtus üks soojem päev olema. Kahjuks olid teed alles soolased, mistõttu ei saanud garaažist eriti kaugemale kui ümber nurga sõita, aga esialgu polnud rohkem vajagi. Nimelt oli mulle juba eelmisel aastal silma jäänud asjaolu, et tüüblite purunemise tõttu oli vasak tagumine polster ilmselt häält hakanud tegema ning selle asemel, et uued tüüblid panna, oli polster lihtsalt kruvidega kinni lastud. Seega, kui veebruari lõpus mul hämaras garaažis seisvast rullikast kahju hakkas, otsustasin uue polstri otsida. Peale paari nädalat foorumi jälgimist, nägin eix22-e teemat, kus ta pakkus müügiks 4 mustast "nahast" kupee uksepolstrit ning kuigi tundus, et ainus variant on kogu komplekt korraga osta, leidsid esimesed kiirelt uue omaniku ning tagumised said minule. Siinkohal tänud eixile hea kauba eest. Kummalgi polstril polnud mingeid defekte ega kahjustusi, ükski joon polnud inetult lahti tulnud ning isegi tüüblid olid küljes. Võrdluseks pildid vanast ja uuest polstrist: Seega sai rull sel aastal esimest korda garaažist välja vaid seetõttu, et päikese käes oli võimalik erinevalt kottpimedast garaažist autos ka midagi näha. Polster vahetatud, läks auto tagasi hetkeks katkenud talveunne, kust ta alles juunis jälle välja võtsime, plaaniga teostada mõned hooldustööd ning ta kokkutulekuks ette valmistada. Juunis läksime esmalt otse CarStopi sillaregulli, sest peale šarniiride vahetust oli rataste kokkujooks paigast ära läinud ning sealt edasi mu vanavanemate juurde, kus tegime lihtsa hoolduse: õhufiltri vahetus, õlivahetus, õlifiltri vahetus. Samuti vahetasime välja sisselaskekollektori tihendid, mille eelmisel aastal kollektorit maha võttes ära olime lõhkunud. Sisselaskekollektorit maha võttes tekkis mul küsimus seoses pildil märgitud poltidega. Nimelt, kuidas krt neid peaks saama keerata. Lõpuks sai osaliselt kardaan- ja osaliselt lehtvõtmega ära nikerdatud, aga ehk on selleks mingi parem moodus. Samuti kontrollisime mu onu soovitusel ka tuntud tüüpviga: nukkvõlli õlitustoru. Nimelt on neil autodel levinud probleemiks õlitustoru lahtitulek või ka ummistumine, mille tagajärjel nukkvõll enam piisavalt õli ei saa ja kuluma hakkab. Sellise olukorra lõppmäng olevat mootori võimetus kõrgetele pööretele minna ning mootoriremont. Selle auto nukkvõll nägi välja peaaegu nagu uus ning ka õlitoru oli kindlalt kinni. Hoopis nukkvõlli peal olev plastikkate oli kas kehva kooste või jumal teab mille tõttu peal kõveralt ning ilmselt sellest tuleneva surve tõttu mitmest kohast järgi andnud. Isa murdis plastiku nõrgemad kohad ära ning panime sama targalt klapikambrikaane peale tagasi. Seejärel läks auto põhjalikku pessu, kus eemaldati laest ja põrandalt koledad plekid, tehti mootoripesu ja (peaaegu aasta peale värvimist) poleeriti auto ära. Poleerimisega sai nii kaua oodatud, teades, et paratamatult sissekuivamist esineb ning nii sai enamik koledatest kohtadest ühe korraga likvideeritud. Peale pesu käis auto veel paari parklamõlgiga mõlgimehe juures ning seejärel ülevaatusel, mille esimesel katsel ära tegi. Kusjuures ülevaatusel tuvastati kusagilt kerge tosooli leke, kuid arvasime, et "vast ei ole see suurem probleem" ning "Oorele ikka ära sõidab." Jätkub...

Tere, Kuigi velgede värvimise kohta ei oska midagi öelda, tellisin esindusest pudelikorkidele paar veljekapslit ning neil olid küll kleepsud ilusti peal.

Kahjuks oli ka lõdvik osa probleemist. Nimelt oli see otsast sellisel määral deformeerunud, et vahelt vett pritsis. Õnneks leidis mu isa probleemile ajutise lahenduse, lõigates deformeerunud osa maha ning radika plastikut piisavalt nüsides, et lõdvik tagasi otsa saada ja kinni tõmmata. Seejärel saime teada, et parasjagu sõidab mu vanaisa Eesti poole ning peab ka Valgast läbi sõitma ja saaks auto teelejäämise korral tagasi Tartusse tõmmata. Seetõttu võis meid ürituse alguses siiski näha nii Tartu kolonnis kui ka Militaarmuuseumi parklas teistest autodest eraldi musta ix-i ja sinu 320-i kõrval. Oli tore ja loodame, et järgmisel aastal saame kauemaks jääda.

Oli küll plaanis Valgasse tulla, aga kui kellegil just radikat müüa pole, ei ole kahjuks võimalik.

Juhtus eile selline isend maja ees seisma.

Läks sõnastus natuke valesti, nii et küsimus muutus väga lolliks. Sain igal juhul vastuse.