Allan

Suurepärane. Mis ta maksab? Kui oled homme kokkutulekule tulemas, saaksid äkki kaasa võtta? Ei pea siis eraldi sõitma.

Tere, Sooviksin osta facelift r4 mootoriga 1989. aasta E30-le töötava tahhomeetri ja tujurikkujaga spidomeetriplokki või ainult defektideta töötavat tahhomeetri ja tujurikkuja komponenti. Eelistatavalt Tartus või selle läheduses. Tel: 53978790 E-post: allan@karlovaauto.ee Parimate soovidega, Allan

Eks ta ole jah. Esimene auto ja esimene kord niigi mahukas töö ette võtta. Olen veendunud, et järgmisel korral läheb poole vähem aega, aga paari tunni tööna seda küll ette ei oska kujutada. Vähemalt mitte endale tehes. Igal juhul täheldasin, et kõige raskem osa ongi armatuuri füüsiline välja ja sisse tõstmine, sest kõik muu näib teoreetiliselt veel tehtav ka ilma midagi äestamata, aga ilma jõuta üle roolisamba va raibe ei lähe lihtsalt. Eks targemad kohe teavad öelda, mis selles osas tegemata jätsin või valesti tegin. Õnneks oli uus armatuur juba välja võttes täpselt sellest kohast lömmi surutud, seega seekord minupoolseid kahjustusi ei lisandunud. Aga nüüd lühidalt protsessist endast. Esimesena tuli loomulikult armatuur välja võtta, mis sai raskustega ka tehtud, sealjuures õnnestus lisana varasematele defektidele vana armatuuri vasak nurk ka p***e keerata. Muidu oli hea teraapiline tegevus, rullnokk on õnneks nii vana auto, et terve armatuuri peale leidus kaks detaili, mida kruvikaga lahti peab kangutama. Ülejäänud jupid käisid kõik kruvide, poltide või tüüblitega. Armatuur väljas, oli plaan uus kohe sisse tõsta, aga päris nii ikka ei läinud. Soojendustorude üleminekukohas oli poroloonteip, tihendiks või nii, ainult et sellega oli probleem: poroloon oli mõnevõrra lagunenud, nii et seda pidi peoga välja tõstma. Niisis jäi mõningane paus sisse, sest UM-il läks uue porolooni kohaletoimetamisega paar nädalat aega. Kahjuks seekord vanast detailist pilti ei saanud teha, pühkisin puruhunniku põrandalt enne kokku. Natuke enne porolooni jõudsid ka uued kõlarid kohale. Siinkohal tänud Tom90-le info eest. Loodetavasti kui kusagilt korras raadio saan või vana korda lasen teha, saab võimalikuks ka ilma raginata muusika kuulamine, aga ka praegu on juba raginat natuke vähem. Armatuur väljas, tõstsin vanalt kõik juhtmed ja soojendustorud uuele ringi ning edasi oli vaid vaja kõik tagasi kokku laduda, mis oli üldjoontes lihtne ja läks ka palju kiiremini, iga külge pandud jupiga motivatsioon vaid kasvas ja muresid polnud, seega oli vaja ise endale neid tekitada. Juhtmeid ümber tõstes oli ühel hetkel kindalaeka valgustuse lüliti laiali lennanud. Egas midagi, korjasin vedru põrandalt üles ja panin omast arust lüliti kokku tagasi, aga kui saabus kätte aeg testida kas kõik töötab, avastasin, et kindalaeka valgustus ei põle. Tegin endale selgeks, et lülitist oli ka seib välja lennanud, mida siis umbes 10 minutit garaažipõrandalt taga otsisin. Panin lüliti uuesti kokku, ei töötanud, panin teise klemmi ka külge, mille kuhugi armatuurisügavustesse olin unustanud, panin lüliti uuesti kokku, ei töötanud, panin lüliti juhtmed kokku, ei töötanud, panin pirni otse aku pealt tööle, töötas. Siirdusin internetiavarustesse, kust leidsin, et kindalaeka valgustus ei põlegi, kui süüde sees pole. Olin selleks hetkeks juba pool tundi kulutanud, sestap olin ka tiba häiritud. Igal juhul, kokku ta sai ja hea oli kohe vaadata, aga kunagi tuleb vast ikka korralikum armatuur otsida. Praegu sai küll kindlasti parem kui varem, aga ikka on kohati kriimud ja kahjustused peal. Üks eriti udune pilt lõpptulemusest ka. Esialgu veel spidoka ümber olevaid plastikuid kokku ei pannud, sest see peksab aegajalt segast ja oleks vaja kevadel korda teha ning ei taha liiga palju neid plastikuid lahti kangutada. Niimoodi ta seal garaažis nüüd kevadet ootab. Lõppu lisan veel suviseid meenutusi, mis kõvakettasügavustest välja õnnestus kaevata.

Ebapopulaarne embleem peaks minu teada tavaolukorras esinema. Erandiks on juhud, mil on tellitud varustuse rida "Modellschriftzug entfall" või inglise keeles "Deleted, model lettering". Muidugi leidub kindlasti veel variante, mil taga kirja pole, millest mina midagi ei tea.

Vahepeal suurt midagi tehtud pole ning algse plaani kohaselt oleks pidanud järgmine postitus tulema alles kevadel, kuid näib et saab paari lõigu jagu materjali kokku küll. Nagu ma teema esimeses postituses mainisin, oli auto armatuurlauas suur mõra, kohati umbes cm lai ning samuti oli selle varjamiseks mingi seinanätsulaadse asjaga sinna tiigrikihv ja muud sarnased kulinad peale kinnitatud. Selle tiigrikihva kiskusin maha, kuid "seinanäts" jäi endiselt prakku. Õnneks suudeti see pesus ära võtta, kuid kahjuks oli üks "seinanätsu" tükk nii tugevasti kinni, et koos sellega irdus armatuurlauast ka tükk vinüüli. Enne kokkutulekut ajas isa prao mingit mastiksisarnast toodet täis, kuid vaatepilt jäi ikka üsna kole ning iga kord autos istudes või sellest mööda kõndides riivas just armatuur silma. Pildil siis pragu enne täitmist ning võib näha ka kohta, kust vinüül maha tuli. Kõigepealt sai üks armatuur MZ Autost mõistliku hinnaga toodud, kuid juba ostes oli näha, et seal oli paar defekti ja nurgad olid kohati kriimulised ja ära pekstud. Juurdlesin tükk aega ning jõudsin järeldusele, et kuigi väga viga polegi, ei ole vahetamise vaev seda väärt ning jäin paremaid variante ootama. 11. novembril sirvisin foorumit kui märkasin, et kasutaja nugis oli tund varem teinud postituse, kus pakkus väidetavalt korralikku armatuuri, mille ainsaks puuduseks pidavat olema roostes kinnitused. Läksime isaga kohale, järeldasime et jutt vastab tõele ning tõime ära. Seejärel kolisime rullika teise garaaži, kus laes valgustus ka on. Enne kui jõudsin tegevusse astuda, tulid jõulud vahele ning parem oligi, sest ka auto sai väikse kingi uue lõdviku näol, mis ühe otsaga tühikäigumootori külge kinnitub. Vanal oli ots lõhki. Kuigi pidin hakkama armatuuri välja võtma, läks teisiti ning esimesena jäi näppu hoopis juhipoolne kõlar, mis mulle tükk aega oma plärinaga närvidele oli käinud. Magneti külge kinnitus märkimisväärne kogus roostepuru, aga kõlari taga olevas augus polnud mingit roostet näha. Kust ta sinna tulla võis? See selleks, kui kellegil on pakkuda kahte töötavat originaal esikõlarit, parameetriteks 25W ja 4Ω, oleksin inimliku hinna puhul huvitatud. Peale kõlarit hakkasin armatuurlauda välja võtma. Kahe umbes neljatunnise garaaživisiidi järel olen jõudnud nii kaugele, et vaja on veel ära võtta raadio ja seal ümber olevad jupid. Üks pilt ka, mis mingi hetk tehtud sai. Samuti said uue armatuuri kinnitused roostesurmaga üle tõmmatud. Edasi juba siis, kui jälle midagi tehtud on ja head vana aasta lõppu.

Ideaalne. Eks ma siis tulen kunagi jaanuaris vast järgi sellele.

Tõstan vahelduseks teemat.

Ega su enda autol ka viga pole . Pilt on tõesti Nemmi platsil tehtud. Tegelikult on tegemist müügipildiga ning seetõttu on mul natuke piinlik ka, kuid otsustasin selle sellest hoolimata üles panna, sest müügipildid on ainsad, mis vähe korralikuma kaameraga tehtud.

Käesoleva postituse peamiseks teemaks näib olevat sõna "ratsionaliseerimine". Kokkutulekule järgnenud nädalal käisime isaga UM-is, kust sai tellitud uus lõdvik ning Forssis lootusega saada odavalt uus radikas. Esialgseks radika hinnaks kujunes 72€. Arvasin, et kõige hullem polegi ning tellisime ära. Paari päeva pärast saime selle kätte ning läksime kohe garaaži kontrollima, kas kõik ikka õige sai. Saigi, kõik plastikud olid õige kujuga, vollade kinnitused õigetel kohtadel ja kõik maru hea...aga radikas ise oli umbes 5cm liiga lai. Ma ei kujuta ausalt öeldes isegi ette, miks ja kuidas jõuti järeldusele, et laiemat radikat valmistada on parem idee. Ehk on r6 radikas selline ning ühte laiust odavam toota? Krt teab. Naasime radikas näpus Forssi, kus öeldi, et ainus tootja, mis õige laiusega radikaid toodab on Nissens ning et see läheb juba 107€ maksma. Tellisime ära. Saanud järjekordse paki kätte, läksime taas garaaži, kus kontrollisime jällegi plastikuid, kinnitusi ning laiust ja jõudsime järeldusele, et kannatab külge panna. Ühel ilusal suveõhtul külastasime taas vanavanemaid ning vahetasime nii radika kui volla ära. Seegi aga ei kulgenud vahejuhtumiteta, sest ratsionaliseerijad olid taas kavalad olnud. Nimelt olid vanal radikal ülemise serva peal plekist kõrvad, mille vahele oli võimalik ülemine plastik kinnitada. Uuel tootel neid aga ei olnud ning säästlikuma disaini järgi jäi ülemine serv korralikult loksuma. Lahenduseks sai suvalise plekist riba õigesse kujusse painutamine ning seejärel plastiku ja radika serva vahele surumine, kus see plastikut pinge all hoiab ning loksumist takistab. Pole just kõige elegantsem lahendus, aga ajab asja ära ning põhimõte on sama, mis plekkkõrval. Peale seda oli auto taas igapäevases kasutuses ning korra sai ka Võrumaal vanaisa venna juures käidud, kust tagasi sõites Midaasja tõepoolest meid nägema juhtus. Peale kindlustuse läbi saamist sai rullikas järjekordselt garaaži talveunne viidud. Sellel aastal ilmselt enam kindlustust ei hakka tegema, seega võib konkreetset eksemplari jälle tänavatel näha järgmisel aastal, mil ka mina juba loodetavasti sellega sõita võin. Soovin teile lühikest talve ja jaksu enda autodega tegelemiseks ning lisan ka paar pilti, mis selle aasta jooksul tehtud sai.

Tere, Vahetasin enda autol tagumised polstrid korralike vastu ning seetõttu jäi üle kaks mitte-nii-korralikku polstrit. Arvestades hinda, mille eest korralikud polstrid sain, on piinlik vanade eest mingit raha küsida, seega kui keegi on huvitatud, võib ära viia. Asun Tartus. Kontakt: 5397879O allan[ät]karlovaauto.ee või PS Parimate soovidega, Allan

Kõik vajalikud tööd tehtud, seisis auto enne kokkutulekut peamiselt garaažis, sest üritasin vältida äsjapestud mootoriruumi ja põhjaaluse määrdumist. Plaan oli hommikul garaažist auto võtta, rahulikult hommikusööki ja kütust osta, pesulas käia ning seejärel kogunemispunkti minna. Auto aga nii ei arvanud. Jõudnud garaaži, kontrollis isa jahutusvedeliku taset ning oli üllatunud, nähes kui palju peale peab valama. Lootsime parimat ning suundusime poodi, millest tulles märkasime minu auto parkimiskoha all märkimisväärset loiku. Taas otsustasime olukorda ignoreerida ning suundusime lähedalasuvasse Tartu Terminali kütust võtma. Tanklas kontrollis mu isa jälle jahutusvedeliku taset ning märkas, et radikaga ühenduva lõdviku vahelt tuleb suure survega katkematu jahutusvedeliku nire. Lähemal uurimisel selgus, et radika plastik on nii rabe, et seda saab ilma vaevata küljest murda ning lõdvik on lootusetult deformeerunud. Probleemi lahendas mu isa, laenates tanklatöötajalt tanklas toidu valmistamisel kasutatavat nuga ning nüsides sellega lõdviku deformeerunud osa lühemaks ja ka radika plastikut vähem koonjaks, mille järel sai lõdviku tagasi otsa panna ja kinni tõmmata. Enne noa saamist küsis ta veel teenindajalt, kas talle noa paratamatu määrdumine sobib. Väideti lahkelt, et pole midagi, aga kui töötaja oleks teadnud, et plaanis on hakata sellega plastikut jms lõikama, ei oleks ta vast nuga andnud. Peale seda lühikest vahepeatust käisime pesulas ning seejärel põikasime läbi Forssist lootusega uut radikat saada, kuid kahjuks oli asutus sellel laupäeval suletud. Sealt läksime kogunemispunkti Bauhofi parklas, kus isa liimis möödaminnes UM-ist tellitud kapoti mürasummutuse ka ära ning jäime autosid vaatama. Lühikese aja möödudes saabus parklasse mõningaid väga ilusaid autosid nagu must Touring, Baur kabrio ning Midaasja 316i. Enne kolonni väljumist jõudsime paarile inimesele oma probleemi tutvustada ning väita, et Valgasse me ei jõua, kuid peale kõne minu vanaisale, saime teada, et ta on parasjagu Saksamaalt Eestisse sõitmas ning saaks teelejäämise korral auto tagasi Tartusse vedada. Otsustasime riskida ning asusime kolonni lõpus teele. Sõit oli võrdlemisi sündmustevaene kui välja arvata peatus tiheda liiklusega maantee ääres, kus veokid pidevalt autode rivist mööda sõitsid ning nende taga sõitnud autod viimasel hetkel kõrvale tõmmata märkasid. Lisaks kiikasime igaks juhuks kogu aeg närviliselt temperatuuri näidikut. Valgasse jõudes oli isa tõsiselt üllatunud, nähes kui palju autosid kokku oli tulnud. Mõned pildid Valgast. Kokkutuleku korraldusliku poole pealt oli minu arvates kõik väga hästi. Üritus ise meenutas natuke Eesti Volga Seltsi algusaastaid, kuid sellel pole midagi pistmist korraldajate, vaid pigem E30 vanuse ning hinnaga. Praegu on veel nii odavaid (sõidukorras) rullnokkasid, et inimestel on südant nendega ka talvel sõita ning kuigi käesoleval aastal hakkavad esimese otsa E30-d musta numbri jaoks kvalifitseeruma, peetakse seda mõnikord endiselt päris autoks, mistõttu oli ilusate autode vahele ka paar nähtavalt talvekasutuses viibivat/viibinud masinat juhtunud. Teine asi, mis natuke silma riivas oli "tuuning". Mul pole mitte midagi tuuningu vastu ning olgu see tehtud mõne kuulsa firma või tavalise inimese poolt, oskan ma sellest lugu pidada. Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et "kindla kontseptsiooni puudumisel on originaal parim valik". Kuigi toonklaasi üllataval kombel eriti näha polnud, oli näitena kontseptsiooni puudumisest vähemalt 2 autot, millel olid ilma mingi ideeta suvalised ja mittemidagiütlevad veljed alla pandud ning selle ainsaks põhjuseks tundus olevat asjaolu, et veljed pole vähemalt originaalid. Sellest ka jutumärgid tuuningu ümber. Ürituse juurde tagasi pöördudes kiidan korraldajaid ja püüan järgmisel aastal kauemaks jääda. Valgast koju sõit kulges samuti närviliselt temperatuuri näidikut jälgides, kuid sel korral oli tunne veidi kindlam, sest siis sõitis juba "turvaauto" sabas.

Sellel aastal pääses rullikas esimest korda õue juba märtsis, kui juhtus üks soojem päev olema. Kahjuks olid teed alles soolased, mistõttu ei saanud garaažist eriti kaugemale kui ümber nurga sõita, aga esialgu polnud rohkem vajagi. Nimelt oli mulle juba eelmisel aastal silma jäänud asjaolu, et tüüblite purunemise tõttu oli vasak tagumine polster ilmselt häält hakanud tegema ning selle asemel, et uued tüüblid panna, oli polster lihtsalt kruvidega kinni lastud. Seega, kui veebruari lõpus mul hämaras garaažis seisvast rullikast kahju hakkas, otsustasin uue polstri otsida. Peale paari nädalat foorumi jälgimist, nägin eix22-e teemat, kus ta pakkus müügiks 4 mustast "nahast" kupee uksepolstrit ning kuigi tundus, et ainus variant on kogu komplekt korraga osta, leidsid esimesed kiirelt uue omaniku ning tagumised said minule. Siinkohal tänud eixile hea kauba eest. Kummalgi polstril polnud mingeid defekte ega kahjustusi, ükski joon polnud inetult lahti tulnud ning isegi tüüblid olid küljes. Võrdluseks pildid vanast ja uuest polstrist: Seega sai rull sel aastal esimest korda garaažist välja vaid seetõttu, et päikese käes oli võimalik erinevalt kottpimedast garaažist autos ka midagi näha. Polster vahetatud, läks auto tagasi hetkeks katkenud talveunne, kust ta alles juunis jälle välja võtsime, plaaniga teostada mõned hooldustööd ning ta kokkutulekuks ette valmistada. Juunis läksime esmalt otse CarStopi sillaregulli, sest peale šarniiride vahetust oli rataste kokkujooks paigast ära läinud ning sealt edasi mu vanavanemate juurde, kus tegime lihtsa hoolduse: õhufiltri vahetus, õlivahetus, õlifiltri vahetus. Samuti vahetasime välja sisselaskekollektori tihendid, mille eelmisel aastal kollektorit maha võttes ära olime lõhkunud. Sisselaskekollektorit maha võttes tekkis mul küsimus seoses pildil märgitud poltidega. Nimelt, kuidas krt neid peaks saama keerata. Lõpuks sai osaliselt kardaan- ja osaliselt lehtvõtmega ära nikerdatud, aga ehk on selleks mingi parem moodus. Samuti kontrollisime mu onu soovitusel ka tuntud tüüpviga: nukkvõlli õlitustoru. Nimelt on neil autodel levinud probleemiks õlitustoru lahtitulek või ka ummistumine, mille tagajärjel nukkvõll enam piisavalt õli ei saa ja kuluma hakkab. Sellise olukorra lõppmäng olevat mootori võimetus kõrgetele pööretele minna ning mootoriremont. Selle auto nukkvõll nägi välja peaaegu nagu uus ning ka õlitoru oli kindlalt kinni. Hoopis nukkvõlli peal olev plastikkate oli kas kehva kooste või jumal teab mille tõttu peal kõveralt ning ilmselt sellest tuleneva surve tõttu mitmest kohast järgi andnud. Isa murdis plastiku nõrgemad kohad ära ning panime sama targalt klapikambrikaane peale tagasi. Seejärel läks auto põhjalikku pessu, kus eemaldati laest ja põrandalt koledad plekid, tehti mootoripesu ja (peaaegu aasta peale värvimist) poleeriti auto ära. Poleerimisega sai nii kaua oodatud, teades, et paratamatult sissekuivamist esineb ning nii sai enamik koledatest kohtadest ühe korraga likvideeritud. Peale pesu käis auto veel paari parklamõlgiga mõlgimehe juures ning seejärel ülevaatusel, mille esimesel katsel ära tegi. Kusjuures ülevaatusel tuvastati kusagilt kerge tosooli leke, kuid arvasime, et "vast ei ole see suurem probleem" ning "Oorele ikka ära sõidab." Jätkub...

Tere, Teema on taas aktuaalne.

Tere, Kuigi velgede värvimise kohta ei oska midagi öelda, tellisin esindusest pudelikorkidele paar veljekapslit ning neil olid küll kleepsud ilusti peal.

Kahjuks oli ka lõdvik osa probleemist. Nimelt oli see otsast sellisel määral deformeerunud, et vahelt vett pritsis. Õnneks leidis mu isa probleemile ajutise lahenduse, lõigates deformeerunud osa maha ning radika plastikut piisavalt nüsides, et lõdvik tagasi otsa saada ja kinni tõmmata. Seejärel saime teada, et parasjagu sõidab mu vanaisa Eesti poole ning peab ka Valgast läbi sõitma ja saaks auto teelejäämise korral tagasi Tartusse tõmmata. Seetõttu võis meid ürituse alguses siiski näha nii Tartu kolonnis kui ka Militaarmuuseumi parklas teistest autodest eraldi musta ix-i ja sinu 320-i kõrval. Oli tore ja loodame, et järgmisel aastal saame kauemaks jääda.