Ah perkele, räägin siis selle loo ka siia ära, algusest pihta, nii nagu oli. Pikem lugu, nii et olge minuga.
Asi sai alguse tegelikult poolteist aastat enne seda saatuslikku intsidenti. Proua Chulo vuras autoga rahulikult mööda Tallinna ringi ja mõtles, et nüüd oleks õige aeg teha üks shopping ja parkis auto ilusasti Kristiine Keskuse parklasse. Shopingutripilt naastes, oh imet, auto ei käivitugi. See järel valiti kõne mulle, et tule kae perra, me ei liigu siit kuhugi, ja ämm on ka kõrval istmel tige. Sõitsin mina siis kähku keskusesse ja esimesest võtme keeramisest auto käis. Pidasin lühikese loengu kuidas autot käivitada, naine mul ju blond ikkagi. Heakene küll, loeng peetud, proua Chulo ja enam mitte nii tige ämm istusid autosse ja sõitsid koju. Mõne päeva pärast situatsioon kordus, õnneks polnud ämma see kord autos, ja peale seda kui kolmandat korda enam autot käivitada ei õnnestunud, otsustasin auto lähima diagnostiku juurde toimetada, kelleks osutus Patrick. Järgmisel päeval saabus kõne - etteandepump vaja vahetada. Fain, kui vaja, siis vaja. Telliti uus pump ja kogu lugu maksis minule ca 3500 kroonua koos diagnostikaga, kui ma õigesti mäletan. Poolteist aastat hiljem sama situatsioon kordus, sai auto auto"meistritesse" viidud, et dignoosida pumba mitte töötamise põhjus ja vajadusel vahetada. Kuna neil oli kasutatud osana pump olemas, siis see variant sobis mulle ideaalselt. Pakuti mulle oma kallist diagnostikat, millest ma keeldusin, sest teadsin, et viga on pumba töös. Ütlesin meestele veel, et kontrollige ainult kas voolu peale tuleb ja kas eraldi vooluallikast pump tööle hakkab. Aga kardan, et viimast nad ei suvatsenudki teha, hiljem seletan miks. Jälle sama stsenaarium kordus, järgmine päev helistati, et tule järgi ja maksa 100 eurot. Mina õnnelik, võtsin oma nüüdseks raseda naise kaasa ja läksin autole järele. Ütlesin veel, et kutid andke mu vana pump ka kaasa ja saingi. Õnne jätkus vaid paariks päevaks. Käisin tööl, väljakutsel, pühapäevasel päeval, ja sealt lahkuda soovides auto jälle ei käivitu. Mõtlesin juba, et mis pull on, kas see auto sööb pumpasid või!? Vihaga võtsin töölt kahveltõstuki, vinnasin juhipoolse külje üles, kakkusin pumba katte maha ja avastasin, et kui pumba juhtmeid liigutada, siis hakkab see tööle. Selge, viga juhtmetes! Pistikut pumba küljest lahti ühendades avastasin aga, et viimane on seest sootuks ää põlenud, pole ka ime et pump ei töötanud. Ilmselgelt oleks pidanud seda nägema, kui keegi oleks võtnud vaevaks multimeetriga mõõtma hakata. Ühendasin esialgu juhtmed tavaliste kaablikingadega pumba külge ja panin auto kokku tagasi. Kuna mul vana pump oli tööjhuures, siis proovisin veel, et kas võtab elu sisse, poolteist aastat vana pump ju siiski. Ja kurat, ennäe imet, toimibki kui vooluallikas järele ühendada. Kordasin protsessi umbes sada korda, et olla veendunud, et mootoril lihtsat mingit surnud kohta pole. Olles veendunud, et see ikkagi pumba viga pole vinnasin auto uuesti üles ja panin oma pumba alla tagasi. Järgmine päev, esmaspäev, helistasin auto"meistritele" ja selgitasin situatsiooni, ütlesin, et õhtul tulen läbi ja tahan pumba raha tagasi, oma pumba saate ka tagasi - pange tähele, töörahast pole juttugi, tahtsin ainult 75€, mis oli pumba hind. Läksin õhtul kokkulepitud ajaks teise linna otsa ja mulle öeldi, et ongelmanni pole enam siin, tule mõni teine päev tagasi. Selge, homme tulen. Tulin siis teisipäeval tagasi, rase naine kaasas, autos ootamas. Kõigepealt ootasin ca 20 minutit, et keegi üldse jutule võtaks - naine muutus juba kärsituks. Siis kui ma suvatsesin öelda, et kuulge mehed, keda ma siin nikkuma pean, et keegi minuga tegeleks!? Seepeale saabus mingi noorsand, meister vist, minuga tegelema. Peale seda, kui ma olin olukorda selgitanud ja tõestuseks ka põlenud pistikut näidanud sõimati mind ilma igasuguse liialduseta idioodiks ja öeldi, et ma ei tea üldse kuidas elektrimootorid töötavad. Umbes, et kui nad selle kolihunnikusse viskasid, siis see sai kopsu ja ongi jälle töökorras ja varsti olen jälle teeääres. Ütles, et ma olen dibiilik ja oleks pidanud auto kohe treileri peal nende juurde tooma. Ütlesin selle peale, et treiler maksab ka midagi ja pühapäeval poleks keegi nii kui nii midagi teinud, olin sunnitud probleemi ise lahendama. Seletati, et kui oleks nende viga olnud siis oleks ka treila kinni makstud. Ok, küsisin arvet osutatud teenuse kohta, kuna seda ma ei saanud. Selle peale öeldi, et printer on katki ja vihjati, et see maksab 50€ mulle. Mainsin, et kui neil need asjad niimoodi käivad, siis ma sügavalt kahtlen, et keegi mu treileri kulud kinni oleks maksnud või veel vähem oma viga tunnistanud. Siis hakkasin ka mina häält tõstma ja asi läks käest, kohale tuli ka Patrick kes pakkus rahumeelset lahendust, et tõstame auto üles ja võtame siis selle pumba laiali, et näha mis sees toimub. Sellest ma keeldusin, kuna naine oli nii kui nii juba tige ja ma arvan, et raseda naisega sõdida pole mõtet. Vaidlus jätkus, kuni härra meister ütles, et aga mida sa vaidled siin, endal rase naine autos ootab. Selle peale vastasin ma, et targem on vist tõesti pead vastu seina taguda kui diletandiga vaielda ja siis oli mul tõesti selline tunne, et härra meister tuleb mulle kallale. Tegelikult ma salamisi lootsin juba seda, sest selle pumba oleks tahtnud talle küll rektaali lükata. Lugu lõppeski põhimõtteliselt see moment, istusin oma autosse, müüsin pumba foorumis 80 kulli eest maha ja vähemalt kolm minu tuttavat peale seda lugu enam auto"meistrites" ei käi.
Kogu selle loo peale tekkis mul ka uitmõte, et kas see esimenegi pumba vahetus vajalik oli.
Laps on mul tänaseks pea kaks ja pool aastat vana ja minu "katkine" pump toimetab laitmatult siiani.