316i 2-ukseline '89 - Allan

Ahoi!

 

Tükk aega on teemas vaikus olnud, kuid see ei tähenda, et midagi toimunud poleks, lihtsalt pole kirjatuhinat peal käinud. Viimati jäi jutt katki sealt, et armatuur oli just sisse saanud ning lähipäevil pidi spidokas remonti viidama. See sai ka tehtud ning elektrik lahendas esmalt ära krabiseva raadio probleemi, tilgutas mingit õli potentsiomeetri vahele, ja tegi enamjaolt ka spidoploki korda. Ainult tahhomeetrit ei saanud, pidavat olema raske nähtavaid osi vigastamata lahti võtta. Õnneks jõudis isa juba vahepeal MZ Autost mingi spidoploki tuua, mis minu autole oli küll täiesti vale, aga sain isegi seda teooriat testida ning järeldasin, et elektrikul on õigus. Kui kõik muu jääb terveks, tuleb kruvilt ikka must värv maha.

 

Vahepeal sai järjekordselt väisatud E30 kokkutulekut, kus vestlesin põgusalt kasutajatega sepik ja Midaasja ning sain kasutaja buumer käest spidoploki. Hiljem lükkasin enda plokil koodipulga korralikult sisse ning nüüd on ta justkui töötanud, seega polnudki toda tarvis, aga hea ikka, et tagavara võtta on.

Paraku pidime kokkutulekult taas varem ära kiirustama, sel korral pereliikme sünnipäeva tähistama. Samuti sain tol päeval elus esimest korda päriselt enda autoga sõita. Äge. Tagantjärele vaadates paistab, et lamisesin ehk seetõttu tol päeval tibake liiga palju, aga loodan, et vast sepik ja Midaasja annavad andeks.

 

Pilt tolle päeva õhtust. No paneb ikka tagasi vaatama küll.

 

Mingil hetkel sai vahetatud hammasrihm ja termostaat, kusjuures hammasrihma vahetust sain põhimõtteliselt kaks korda teha, sest esimesel korral tunde järgi pingutades sai ilmselt liiga pingule ja hakkas kõrisema. Teisel korral sai seda kuuskandi, 85mm ja 2kg meetodit kasutatud ning ei kõrisenud enam. Vähemalt oli ilus ilm, õues hea töötada.

 

Ahjaa, vot nii oli veepumba rihmaratas kinnitatud. Hea, et lahti sai võetud.

 

Lisaks külastasime terve perega üritust Youngtimer Camp 2018, mis oli vaatamata 30+ kraadisele kuumale ning rullnokas konditsioneeri puudumisele täitsa tore. Äkki oli kasutajaga Max. tegemist, kelle pildid Oore kokkutulekust olid nii ägedad, et otsisin minagi sahtlist seebikarbi välja ning üritasin üritust jäädvustada. Midagi tuli isegi välja, aga paraku ei ole pilte arvutisse skänninud, seega tuleb jällegi leppida telefoniga tehtud kujutisega.

Hiljem oli auto taas minu isa käes igapäevakasutuses "kalla ja talla" režiimis ning midagi märkimisväärset ei juhtunud. Nokats pleekis lihtsalt aknalaua peal ära. Vot, filipiinide kvaliteet. Ei pea 3 kuudki päikse käes vastu.

 

Paar jäädvustust igapäevakasutusest. Peaks ehk kunagi mingi normaalsema kaameraga pildid tegema, need telefoni omad mitte ei meeldi.

 

Peale seda läks auto taas talveunne, kuid seegi ei tähenda, et ma täiesti tegevusetult oleks istunud. Nimelt juhtus hea tuttava tuttaval üks armatuur üle olema, aga sellest juba järgmises osas.

Muudetud 25. juuni25. juuni, muutis Allan
Pildid olid katki läinud

Tervist

 

Ei, keegi pole vahepeal rullnokka hiigelhinnaga tahtnud ning ma pole ka piisavalt mõistlikuks inimeseks hakanud, et ägedatest autodest loobuda. Lihtsalt natuke aega ei tegelenud autoga ja hiljem ei viitsinud kirjutada. Aga auto on tegelikult ilusti alles ja sõidab kenasti. Paslik oleks siiski vist loogilises ajalises järjestuses rääkida, et mis vahepeal toimus või ei toimunud.

 

Pildimaterjaliga on küll kehvasti, aga 2018. aasta sügisel sai taas armatuur ära vahetatud. Too, mis eelmine kord sisse sai tõstetud, oli küll samuti mõradeta, aga kuna oli auto küljes olemise asemel garaažis vedelenud, olid nurgad ära pekstud ja koledad. Tegelikult kui vaatama hakata, siis ei jäänud liiga hea mulje. Seekord sai päris hea. Vaid paar defekti, mis üldse ei häiri.

 

Ainus töö käigus tehtud pilt on sellest, et soojendusreste ümber tõstes panin tähele tootmiskuupäevaga kleepsu ning hakkasin mõtlema, et tänaseks on terve see auto pärit riigist, mida enam pole, ja mõeldud maailmale, mida enam pole. Ainult mineviku vari.

 

2019. aasta alguses said vahetatud jagajakaas koos rootoriga ning küünlajuhtmed. Kaas ja rootor olid nii koledad, et isa arvates poleks tema Mercedesed enam ammu nendega üldse käinud. Mootori töö läks paremaks küll, aga minu jaoks oli huvitavam hoopis see, et vanad detailid olid plastiku sisse valatud märgete kohaselt justkui 88. aasta 14. kuul ehk ilmselt siis tegelikult 1989 veebruaris toodetud originaaldetailid. Ulme. Lausa veidi kahju oli ära vahetada.

 

Samuti sai 2019 ostetud uus käigukanginupp, aga see jäi paraku külge panemata, sest vahepeal on detaili muudetud ning uus nupp on hoopis teistsugune. See vana mõrase skeemiga tegelikult ei häiri nii väga ja on ka väike osa selle auto ajaloost. Las ta siis esialgu olla.

 

2019. ja 2020. aastal see auto põhimõtteliselt ei sõitnudki. 2019 sai ainult ühe garaaži juurest teise juurde viidud ja 2020 oktoobris käisin ükspäev ülevaatusel ning lasin tolmu maha pesta. Enamiku ajast seisis rullnokk aga sama koha peal, samas kui ümbritsevas keskkonnas toimusid muutused ja oli näha erinevaid teisi hobiautosid. No ja paar korda sai käidud ühte rehvi täis pumpamas.

 

Rohkem ei meenu, et midagi neil aastatel toimunud oleks. Järgmises postituses on lootust juba tänasesse jõuda, aga seniks üks meeleolupilt ja soovin head õhtut.

Muudetud 25. juuni25. juuni, muutis Allan
Pildid olid katki läinud

2020 novembri lõpus õnnestus lõpuks load saada, aga ilmad olid juba liiga halvad, et rullnokaga sõita. Õnneks oli novembri alguses õnnestunud üks E46 osta, nii et sai sellega talv otsa ringi kärutatud. Selle aasta kevadel heade ilmade saabudes oli aga lõpuks sobiv aeg 320i garaaži panna ja 316i välja võtta ning saada lõpuks päriselt enda esimese autoga sõita.

 

 

Kuidas oli? Alguses oli tore. Siiamaani on tore. Iga kord kui selle autoga sõidan, on suu kõrvuni. Nii hea kerge, reibas ja lihtne sõita ja tänu kitsastele piilaritele näeb hästi välja ka. Aga emotsioon, mida see auto pakub, ei tule ainult sõitmise lihtsusest.

 

Kõndida auto juurde, tõmmata välja antenn, keerata lahti juhiuks, autosse istumise järel avada kahe sõrmega kõrvalistuja uks, et teisel pool autot oodanud sõbrad ka sisse saaks, käivitada kõik neli silindrit, keerata juhipoolne aken alla, vändata lahti katuse luuk ning rämeda palavuse ja lõõskava päikese käes aknad lahti, katuseluuk lahti ja Vennaskonna kassett tuulemürast üle mängimas randa või peole või kuhu iganes minna on nii äge, et ei oska seda kirjeldada. Oleks neid hetki vaid rohkem.

 

Aga kus siis käidud sai? Välismaale ei jõudnud, aga Eestiski oli tegevust piisavalt. Esimene sõit viis pesulasse ning pärast seda maale vanavanemate juurde. Kõige rohkem käisingi sel suvel vanavanemate juures ning hea meelega käinuks ainuüksi teekonna pärast mitu korda päevas.

 

 

Paar nädalat oli E46 remondis, nii et kasutasin rullikat igapäevaselt ja iga ilmaga, aga muidu üritasin pigem ainult kuivaga sõita.

 

 

Muidugi oli hiljem heade ilmade korral auto veel mitu päeva järjest kasutuses. Lisaks maal käimisele ja igapäevastele toimetustele jäin näiteks ühel neljapäeval parklas teiste autohuvilistega paariks tunniks juttu ajama.

 

Sai käidud korra 30-kraadises kuumuses kooli lõpetamas ja pärast loomulikult lõpupeol ka.

 

 

Ühel öösel otsisime sõpradega Peipsi ääres kohta, kust ilusti päikesetõusu näeks ja käisime tagasiteel ette teatamata kell 5 hommikul veel ühe sõbra juurest läbi.

 

 

 

 

Kohalike E30-huviliste kogunemisel tuli ka kohal olla. Siinkohal pean tõestuse teistelt laenama, sest ei teinud kohapeal ühtegi pilti.

 

Ja loomulikult sai erinevatel sõpradel ja sugulastel külas käidud.

 

Mõned nädalad võis autot Tallinna vahel näha kuni eelmisel nädalavahetusel Tartus käisin ja pere hobiautod garaažis ära paigutasime. Rullnokk teeb sellel aastal veel kindlasti ühe sõidu pesulasse ja võib-olla käin veel kusagil viimaseid ilusaid ilmasid nautimas, aga suvine vanatehnikahooaeg hakkab vaikselt koomale tõmbama.

Pesulas sain ära käidud ja tahtsin veel viimastel plusskraadidega kuivadel päevadel korra käia ja rehvirõhud paika panna. Läks natuke teisiti. Autot garaažikohalt välja ajades panin tähele, et sidur peaaegu ei lahutanud enam. Eks on mingi silinder või midagi läbi.

 

Idee mittetoimiva siduriga auto tagasi garaaži kõrgeimale korrusele ajamisest ei tundunud aga üldse ahvatlev, nii et praegu jäi ta välja ajamata ja selle aasta viimane sõit viis täpselt nii kaugele kui pildilt näha võib.

 

Seega tõmban selle aasta hooajale joone alla, soovin rahulikku talve ja kohtumiseni kevadel!

Muudetud 25. juuni25. juuni, muutis Allan
Pildi suurus oli paigast

Tervist

 

Vahepeal on jälle saanud natuke autot remontida ja omajagu sõita.

Vanatehnika osas hakkas minu jaoks liikumine aprillis, kui sain sünnipäevaks uue veepumba. Rulka jaoks algas hooaeg aga 6. mail, mil sai auto garaažist välja aetud ning otsejoones mindud siduri töösilindrit tellima. Õnneks oli vahepeal sidur normaalselt lahutama hakanud ning kannatas kerge lekkega ringi kärutada küll. Nädal aega hiljem keerasin uue tüki külge ja kui auto juba garaažis oli, sai veepump ka külge pandud. Vana küll ei lekkinud, aga tuntav lõtk oli sees.

 

 

Otsustasime, et veel kannatab M40 ka sõita ja mersu diisel jäi konksu otsa.

 

Samal päeval jõudsin ülevaatusele, kus tehti märkus kinni keeramata jäänud akujuhtme, kulunud tagasillatala pukside ning esimeste õõtshoobade tagumiste pukside kohta, kuid ülevaatuse läbimist see õnneks ei mõjutanud. Leppisin tuttava remonditöökojaga sillaremondiks aja kokku ning kõik võinuks muretult lõppeda, kuid vahepeal olen tänu sellele foorumile teadmisi juurde saanud ning hakkasin auto tõstmise pärast põdema. Teatavasti ei või rullnokka tehase tungikohtadest ega karpidest tõsta. Kaevasin välja kõik vanad foorumiteemad, kus sellest juttu oli, laadisin alla kõik teemakohased pildid, küsisin teadjamatelt tuttavatelt ning ei saanud mõned ööd magada, sest põdesin et minu pärast läheb see auto nüüd punnis karpidega raipeks.

 

 

Õnneks olid töökojas teadjad mehed, kes kuulasid rahulikult mu mured ära, isegi teadsid, et neid autosid lihtsalt karpidest ei tõsteta, ning lõikasid puuklotsid, millega raskus normaalselt jaotada. Tulemuseks vaiksem pehmem ja meeldivam sõidukogemus ning endiselt sirged karbid.

Sellega said remondid tehtud ning jäi üle vaid ringi kärutada.Sai sõpradega mitmeid unetuid öid veedetud Tallinna linna avastades, käisime hetkeemotsiooni ajel Lääne-Virumaal päikesetõusu vaatamas, nautisime maalilisi Lõuna-Eesti teid, sain elus esimest korda praami peale sõita ning lihtsalt igapäevaselt poes käia ja asju ajada.

 

 

 

 

 

 

 

 

Saaremaa reisil õnnestus mingi sodi rehvi sisse korjata. Vaatasin üks hommik, et rehv kuidagi töss ja oligi 0,8 ainult sees. Õnneks sai kiirelt nööri sisse ja sõit võis jätkuda. Tegelt ma ei tea, et kas diffrist tohib tõsta või mitte, aga karpidest ei tahtnud ka lasta. Diffri saab uue osta, eksole. Uuel hooajal peaks korralikud rehvid ka taha vaatama.

 

 

Suvi möödus aga üldiselt kiiresti ning võinuks sügiselgi sõita, aga paraku juhtus päev enne taasiseseisvumise aastapäeva nii, et suutsin autoga parklas posti tagurdada. Väga loll juhus ja väga loll tunne oli.

 

 

 

Nagu su enda välja toodud tungimisõpetuselgi, siis diffrist on täitsa okei tõsta.  Ise juhin sellisel juhul tähelepanu ohutusele, et tung mingil põhjusel diffri natuke kumeral põhjal libisema ei hakkaks. Kui aind 1 tagumine ratas lendu vaja saada, siis IMO on ohutum ja mugavam sillatala kinnitusest tõsta.

Muudetud 21. märts 20232 a, muutis Max.

Eks nende internetiõpetustega on nii, et üks ütleb üht ja teine teist. Mõni arvab, et nõnda lõhub diffri ära, teine ütleb et tagasilla. Samas on grafomaanid sedagi öelnud, et krokodillidega ei või enda auto pealt teist käivitada ja palju muud, nii et arvasin isegi, et tõenäoliselt on pohlad. Rehvimehed proovisid algul sillatala kinnitustest ka tõsta, aga diffrist oli nende jaoks mugavam või kiirem või midagi. Tublid vastutulelikud mehed olid isegi kui kliendina kõrval õpetasin, kuidas tööd teha. Tulevikus eelistaksin ise ka siiski sillatala varianti kasutada.

Otsustasin, et auto tuleb veel sama aasta jooksul korda saada, nii et sõitsin järgmisel päeval otse Tartusse garaaži, kuhu ta minust jäi. Õnnestus leida aeg keretöödega tegeleva ettevõtte juures, kes isal viimase auto suht hästi üle värvisid, ning mõned nädalad hiljem võtsin mõned detailid küljest ja auto läks töösse. Järjekordselt kiitsin lahti võttes rullika lihtsust. Näiteks W126 Mercedese pagassi osandamine ei käi üldse nii muretult ja väheste detailidega. Lisaks oli hea autot lahti võtta, sest kõik liited tegid koostööd ja igalt poolt tuli alt ilus puhas plekk välja, võibolla tehase vaha pealekauba. Kasvõi näiteks tagatulede osas olin tükk aega imestanud, et miks mul vett pagassi ei saja. Kõik tuttavad ütlesid, et peaks sadama, aga näe lahti võttes tuli välja, et tihendid olid jumala korralikud ja üldse oli alt sümpaatne vaatepilt.

 

 

Ainult numbritulede kruvidel olid pead roostes, nii et lahti saamiseks kulus veidi kauem aega. Aga tuled ise on samas üllatavalt korralikud. Näiteks kui mu E46 Saksast tuli, siis olid tollel samasugused värske ja läbipaistva plastikuga, aga pärast kolme Eesti talve ei ole enam nii roosiline. Huvitav, et rulkal on nad 34 aastat niigi korralikuna säilinud. Eks vähe sõitnud ja korralikel teedel.

 

 

Keretöödega võib rahule jääda. Ma põdesin, et kere allosas oleva kivikaitse struktuur jääb ilgelt rõve ja värv mööda jne, aga tegelikult sai nii, et ei olegi halb peale vaadata ja muidu ka on tagaosa endiselt sümpaatne ja ilus. Kusjuures veel sai korra tagasi viidud, sest natuke oli plekis kumerust näha ning mehed tegid ilusti ümber. Kuna tagapõll tahtis niikuinii natuke ravi, sai see koht ka ära tehtud ja pagassi oli juba varem värvitud, nii et tegelikult on pleki osas tagapaneelist peamiselt kahju. Too oli veel originaalvärvi all ilmselt.

 

Enne avariid tehtud piltidelt on tagapõlle ravi vajanud koht ilusti näha.

 

Suuremaks probleemiks kujunes tagastange, mis ka kannatada sai. Nimelt polnud mul tuuningut plaanis, nii et asemele oli tarvis leida teine viisakas ja värvimata stange. Saatsin isa Eixi juurde, kus nad leidsid kokku korraliku tala, korraliku naha ning korraliku liistu stange peale. Stange dekomplekteerimise ning uuesti kokku ladumisega palusin jälle isal tegeleda, sest ise käisin Tallinnas koolis ning ei sattunud piisavalt lõuna poole. Keremeestel oli aga stanget tarvis, et külge proovida ja kontrollida, kuidas istub.

 

 

Ei saa jätta mainimata, et Eesti kliimas otsa saanud autod on ikka õnnetud küll. Stangekinnitused oli tarvis ümber tõsta, et minu enda originaalid mulle alles jääksid. Ilmnes, et varuosa küljes olevad olid nii ussitanud, et irdusid ainult rellaka kaasabil. Minu omad sai ilusti lahti ja tagasi kinni keerata.

 

Isa avastas, et minu originaalstanget oli juba värvitud. Oleks teadnud, oleks võinud uuesti üle võõbata ja raha säästa. Vähem võimlemist ka.

 

 

Pärast keretöid tuli mõned uued kinnitusvahendid tellida ja sai enamjaolt tagasi kokku pandud. Ainult numbritulede kruvid jäid tellimata.

 

Minu meelest sai täitsa kena. Praegu on veel pagassist vaja mõlk välja ajada ja auto lõpuni kokku tagasi panna. Loodetavasti saab uuel hooajal uuesti teele, kuigi pigem suve lõpu poole. Nimelt olen ise mõnda aega Saksas ära, aga õnneks pole palju tööd jäänud.

 

 

 

 

Sellisena ta praegu seisma jäi. Kui tagasi jõuan, saab see aasta veel kindlalt sõita ka. Seniks aga ilusat algavat vanatehnikahooaega ja kohtumiseni.

Muudetud 22. märts 20232 a, muutis Allan