Edetabel

Otsustasin, et auto tuleb veel sama aasta jooksul korda saada, nii et sõitsin järgmisel päeval otse Tartusse garaaži, kuhu ta minust jäi. Õnnestus leida aeg keretöödega tegeleva ettevõtte juures, kes isal viimase auto suht hästi üle värvisid, ning mõned nädalad hiljem võtsin mõned detailid küljest ja auto läks töösse. Järjekordselt kiitsin lahti võttes rullika lihtsust. Näiteks W126 Mercedese pagassi osandamine ei käi üldse nii muretult ja väheste detailidega. Lisaks oli hea autot lahti võtta, sest kõik liited tegid koostööd ja igalt poolt tuli alt ilus puhas plekk välja, võibolla tehase vaha pealekauba. Kasvõi näiteks tagatulede osas olin tükk aega imestanud, et miks mul vett pagassi ei saja. Kõik tuttavad ütlesid, et peaks sadama, aga näe lahti võttes tuli välja, et tihendid olid jumala korralikud ja üldse oli alt sümpaatne vaatepilt. Ainult numbritulede kruvidel olid pead roostes, nii et lahti saamiseks kulus veidi kauem aega. Aga tuled ise on samas üllatavalt korralikud. Näiteks kui mu E46 Saksast tuli, siis olid tollel samasugused värske ja läbipaistva plastikuga, aga pärast kolme Eesti talve ei ole enam nii roosiline. Huvitav, et rulkal on nad 34 aastat niigi korralikuna säilinud. Eks vähe sõitnud ja korralikel teedel. Keretöödega võib rahule jääda. Ma põdesin, et kere allosas oleva kivikaitse struktuur jääb ilgelt rõve ja värv mööda jne, aga tegelikult sai nii, et ei olegi halb peale vaadata ja muidu ka on tagaosa endiselt sümpaatne ja ilus. Kusjuures veel sai korra tagasi viidud, sest natuke oli plekis kumerust näha ning mehed tegid ilusti ümber. Kuna tagapõll tahtis niikuinii natuke ravi, sai see koht ka ära tehtud ja pagassi oli juba varem värvitud, nii et tegelikult on pleki osas tagapaneelist peamiselt kahju. Too oli veel originaalvärvi all ilmselt. Enne avariid tehtud piltidelt on tagapõlle ravi vajanud koht ilusti näha. Suuremaks probleemiks kujunes tagastange, mis ka kannatada sai. Nimelt polnud mul tuuningut plaanis, nii et asemele oli tarvis leida teine viisakas ja värvimata stange. Saatsin isa Eixi juurde, kus nad leidsid kokku korraliku tala, korraliku naha ning korraliku liistu stange peale. Stange dekomplekteerimise ning uuesti kokku ladumisega palusin jälle isal tegeleda, sest ise käisin Tallinnas koolis ning ei sattunud piisavalt lõuna poole. Keremeestel oli aga stanget tarvis, et külge proovida ja kontrollida, kuidas istub. Ei saa jätta mainimata, et Eesti kliimas otsa saanud autod on ikka õnnetud küll. Stangekinnitused oli tarvis ümber tõsta, et minu enda originaalid mulle alles jääksid. Ilmnes, et varuosa küljes olevad olid nii ussitanud, et irdusid ainult rellaka kaasabil. Minu omad sai ilusti lahti ja tagasi kinni keerata. Isa avastas, et minu originaalstanget oli juba värvitud. Oleks teadnud, oleks võinud uuesti üle võõbata ja raha säästa. Vähem võimlemist ka. Pärast keretöid tuli mõned uued kinnitusvahendid tellida ja sai enamjaolt tagasi kokku pandud. Ainult numbritulede kruvid jäid tellimata. Minu meelest sai täitsa kena. Praegu on veel pagassist vaja mõlk välja ajada ja auto lõpuni kokku tagasi panna. Loodetavasti saab uuel hooajal uuesti teele, kuigi pigem suve lõpu poole. Nimelt olen ise mõnda aega Saksas ära, aga õnneks pole palju tööd jäänud. Sellisena ta praegu seisma jäi. Kui tagasi jõuan, saab see aasta veel kindlalt sõita ka. Seniks aga ilusat algavat vanatehnikahooaega ja kohtumiseni.

Andke mulle või Eduardsile teada, kes veel plaanib minna. Hetkel 2 autot esindatud ainult Eestist. Võiks rohkem oma iludusi näidata seal meie poolt ikka